Asjast lähemalt

Räägiksin teile lähemalt oma seiklusest - palverännakust kurikuulsasse Santiago de Compostelasse.

Tutvustaksin teile kõigepealt, mis asi see üldse on või mida see endast kujutab, kes veel pole kursis.

Mina liitusin poole rännaku pealt Vigost

Santiago de Compostela asub hispaanias Galicia piirkonnas Portugalist üleval pool ranniku ääres. Miks või mis eesmärgil ma sinna läksin? Palvetama ma otseselt sinna ei läinud, kuigi seda tuli ette küll mõnel missal ja katedraalis, aga see polnud minu asja põhi point. Palverännak ulatub juba väga kaugele meie ajaloos, mida on tehtud sajandeid. On olemas sihtgrupp inimesi - usklikud, kes lähevadki sõnas otseses mõttes palverännakule. Inimesed, kes lähevad midagi elus otsima, elu mõtet näiteks või rahu leidma.. kel on lahendmata küsimusi elus,  inimesed, kel lihtsalt sportlik huvi end proovile panna ja miks mitte ka kõik kokku. Põhjuseid võib alati olla palju.

Palverandamine on üpriski populaarne - vastavalt statistikale saabus 2006. aastal Santiagosse ja sai vastava tunnistuse 100 377 palverändurit ning 2007. aastal 114 026 inimest. 82.4% palverändajatest kõnnib jala ja 27% saabub rattaga. Hobusel tuleb vaid 0,3%. Enamik palveränduritest (59%) on mehed. Vanuse poolest jagunevad palverändurid suhteliselt ühtlaselt: umbes 10% on alla 18-aastased ja ligi 6% üle 66 aasta vanad.

Rahvuse järgi võttes on suurem osa (48,5%) palveränduritest hispaanlased, üle jäänute seas domineerivad sakslased, itaallased ja prantslased. Eestlased on rahvuste arvestuses alles 33. kohal (2006.a. sai palveränduri tunnistuse 84 Eesti palverändurit ja 2007.a. - 107 Eesti palverändurit). 

Santiago de Compostela on lõpp-punkt, kuhu palverändurid soovivad jõuda. Sinna viib palju erinevaid radu. Kuulsaim ja pikim neist on Prantsuse tee – Camino Frances, mille valib üle 68% palveränduritest, algab St Jean Pied de Port’ist, mis asub Püreneede kohal, hõlmab endas kusagil 800 kilomeetrit, kulgeb  mööda ilusat põhja-Hispaaniat läbi rohkete linnade, võluvate keskaegsete linnade ja lopsakate viinamarjaistanduste.                              
Järgmine rada populaarsuselt on Portugali tee – Camino Portugues. Selle valis 2014 aastal enam kui 35 000 palverändurit, algab Lissabonist, läbib Portot (kurikuulsat Portveini sünnikodu). See teekond on ideaalne looduse armastajatele, kuna läbib palju erinevaid lopsakaid metsi, viinamarjaistandusi ja maisipõlde. Rada on kuskil 200 kilomeetrit pikk, selle valisime ka meie. Rada võib läbida jala või rattaga. Enne teekonnale asumist on võimalik endale hankida palveränduri pass, kuhu saab hakata koguma tempeleid igast võimalikust kohast, kus palverändurid võivad käia, kirikud, kohvikud, albergued (palverändurite hostelid), poed jne. Rännaku lõpus saab Santiagos vahetada passi välja päris palveränduri tunnistuse vastu kui oled läbinud vähemalt 100km jala või hobusega, rattaga 200km.

Palverändurite käidavuselt kolmas on käidavuselt nn põhja tee – Camino del Norte (6,44%). Põhjapoolne marsruut on peamiselt rannikualane tee, mis viib läbi maaililiste kalurikülade ja selgete siniste vete kallaste..

Siis on ka Finisterre tee - Camino de Finisterra  (finis terrae – maailma lõpp) on ainus tee, mis algabki Santiagost, hõlmab endas palju ajaloolisi kohti ja mütoloogilisi legende.

Jah, neid teid on veel palju mitmeid, aga rohkem ma siin ei peatu.

Aga tagasi algusesse,  kust võtsin üldse mina pähe idee minna palverännakule?

Olin sellest rännakust juba aastaid kuulnud ja natuke see eksles mul peas, tundus jube põnev. Nägin ka netis ja telekas mingeid klippe, kus tuttavad näod käisid sel retkel. Siis juba mõtlesin, et tahaks ka selle rännaku kunagi ette võtta, aga ei võtnud endale seda kohe plaanidesse. Kunagi aastaid hiljem pakkus välja minu sõbranna     Mari-Liis, et mis ma arvan sellest ideest minna palverännakule,  mis on ka 800km pikk. Juba siis tundus see juba väga ahvatlev, aga olin tollal tööga, kiire eluga ja kui õigesti mäletan, siis ka kooliga väga hõivatud, et see ei tulnud tol ajal kõne alla, kuna poleks kuidagi ajaliselt saanud minna. Ca 800km tahab vähemalt üle 1 kuu vaba aega, mida minul polnud.. aga teadsin, et kunagi peab see igatahes juhtuma.                                                                                        

Peale seda aina mõtlesin rohkem sellest rännakust. Uurisin ja lugesin selle kohta.  Peab ütlema, et ka minusugusel noorem hingel oli elus oli raskeid aegu, kus oleks tahtnud käega lüüa ja sellest kõigest saada eemale ja olla üksi, saada mõtted peast ära või siis just analüüsida ennast, sest tänapäeva kiires tempos meil ju pole sellist aega võtta, kahjuks...

Oli vist juulikuu lõpp kui isegi mitte juba august, kui minu tuttav  Tarmo pakkus välja, et kas ma ei tahaks minna temaga palverännakule, et ta ei tahaks täitsa üksi minna.  Minnakse küll grupiga, aga ta ei tea sealt kedagi ja koos ju lõbusam... ja vastust oli vaja põhimõtteliselt kohe, kas minna või  mitte...

Olin nii elevil ja samaaegselt ka ärevil, olin just alles puhkuselt naasnud ning tööl oli palju tegemist. Pidin ruttu välja mõtlema, mida teha, kas lähen inimesega, keda nii hästi ei tea, pluss grupiga, mida ma polnud kunagi ette kujutanud, et läheks. Pigem olin alati mõelnud, et lähen üksi, aga samas esimene pikem matk, me ei pea ju kõik hanereas kõndima ja see loodus on ju nii huvitav ja üleüldse kogu see seiklus seal, täiesti midagi muud. Samuti tundus see suur eneseületus, distsipliin, puhastus ja enese proovilepanek.. 

Pea ees tundmatusse vette sukeldumine, see on ju täiesti minu rida!   Ja kes ei riski, see šampust ei joo!  ja alati on mul võimalus minna hiljem ka üksi ja pikemale rännakule kui meeldib seal..                Hakkasin  siis uurima, mis ja kus,  kui pikalt, kas oleks võimalik töölt saada vabaks sel ajal. Õnneks oli veel mul üks minipuhkus tulemas, küll natuke teisel nädalal, aga sain oma kolleegiga ilusasti kokkuleppele, lükata puhkust nädal edasi  ja sain ühe päeva juurde vabaks vana puhkuse arvelt kui oli  vaja tööl olla. Meie oleks liitunud nädal aega hiljem teistest ja läbinud 100km, mis pole kõige hullem esimese korra kohta... Ega’s midagi, see oli ikkagi ju ammu minu kuklas  juba koputanud ja iga päev siiski sellist võimalust ei tule.. mind teades, spontaanne nagu ma olen,  tuleb kinni haarata võimalusest ja elu ikka huvitavaks teha! 

Ettevalmistumine ja väljasõit

Peale natuke aega kaalumist otsutasin grupiga ühineda! Juhhuuu!   Siit algasid minu elu kiireimad päevad! Nii palju oli nüüd vaja teha ja uurida. Kõik varustus hankida, korralik mugav matkakott, mis mahub ära käsipagasi alla, samas mahub kõik vajalik sisse ja ei kaalu rohkem kui 10% minu kehakaalust. Õnnkes selle sain õelt Liinalt. Oli vaja ka üliõhukest magamiskotti (mina ostsin muidugi just umbes pool kuud tagasi korraliku paksu magamiskoti ). Selle tellisin kuskilt netist, sain väga hea hinnaga 700g magamiskoti. Kahjuks õhemad olid väga kallid, ei raatsinud, aga see oli ka juba väga ok. Õhuke seepärast, et esiteks võib olla augustis meeletult palav Hispaanias, teiseks, et võtaks kotis minimaalselt ruumi. Siis tuli tellida mikrokiuline kiirestikuivav vetthülgav käterätt.  Sain tellitud kuskilt militaarpoe saidilt soodsa pakkumisega. Korralik vihmapleed, selle sain Aliexpressist, umbes 4 euriga, oligi väga korralik ja saabus õigeks ajaks. Sel oli isegi igas otsas kinnituskohad, kui jään vihma kätte, saab selles teha varjualuse nt siduda nööridega puu külge. Oli vaja ka seljakotile vihmakaitset/katet, sellegi sain Aliexpressist väga soodsalt paari euriga. Kõrvale mul ju mingit suurt raha pandud polnud, seepärast tuli vaadata, et saaks nii odavalt kui võimalik hakkama. Plätad linna peal kooserdamiseks vabal ajal sain Hauka laadalt vist ainult 3 euriga ja väga korralikud. Muud asjad olid vist enam-vähem  olemas  või sai kuskilt nipet-näpet hangitud realiseerimiskeskusest nt pisikesed pudelid lennukisse (seal oli täispudel selline 50 senti ainult), muidu maksab poes kuni 10 euri selline tühjade pudelite komplekt. Jälle hea diil. No küll ma olen ikka leidlik!

Aega oli vähem kui kuu jäänud rännakuni, iga päev guugeldasin ja otsisin infot, et võimalikult palju ettevalmistuda ja olla valmis kõigeks, mis peaks ette tulema. Lugesin läbi mitmeid blogisid, ingliskeelset kirjandust, vaatasin ka teemakohalise must watch filmi ,,The Way’’ läbi, mis rääkis naisest (Reese Witherspoon), kel  läks elus kõik täiesti allamäge, kus tal polnud enam midagi jäänud ega kaotada, kui otsustas ette võtta 1000 km matka USAs läbi kõrbe. Film oli väga hea ja valmistas mind vägagi ette kõigeks, isegi liiga palju..

Seega ootasin sama põnevust ja kannatusi, mida ilmselgelt ei poleks tekkinud nädala ajaga ohutus Hispaanias grupiga, aga hea oli ikka ette kujutada seda kõike... :P

Tegin iga päev endale märkmeid, mida vaja kaasa võtta, panin kõikide rändurite jutu põhjal kokku põhiasjad. Teadsin, et iga päev jalutame läbi kuskil kuni 25km. Printisin välja kaardid, otsisin välja juba ka vegantoidukohtade ja lähimate poodide asukohad ja märgistasin ära need. Õppisin veel hispaania keelt juurde, mida veel ei teadnud, mida võiks vaja olla rännaku ajal. Ema on mul ka suur rändur, tema käest sain mitu paari korralikke matkasandaale, õnneks on meil jalanumber sama. Pidin tegema valiku, mis sobiks kõige paremini matkale, eeldades, et võime jääda korraliku vihma kätte, kõndida poris, samas lahtise killustiku peal, kus võib varbad ära lüüa, võib-olla ka väga palav. Kahtlesin kahe-vahel. Püüdsin end veel treenida, palju jalutada, rulluisutada enne matka. Samuti jalutasin sandaalidega, et aru saada nende mugavust, kas sobivad jalaga ega hakka hõõruma. Otsustasin võtta matkasandaalid ja natuke kinnisemad sandaalid (botase moodi).      

Ema laenatud sandaalid, mis pidasid ilusasti vastu ega tekitanud ühtegi villi jalale.
Ülimugavad - Active Kids! :D

Umbes nädal enne rännakut hakkasin juba pabistama, et mis siis kui kott ikkagi ei lähe pagasi alla ja läheb paar sentimeetrit üle. Minu mõõtmiste järgi mahuks täpsel ära kui suruda, aga ülemine osa oli selline seljatoega koht, mis läks ca 3-4 cm üle. Ei tundunud nii kindel asi olevat, kuigi õde ütles, et ta on kordi sellega lennanud ja kordagi pole midagi öeldud. Aga teades mind,  satun ma alati mingisse jamasse, parem karta kui kahetseda, rahaline seis ka polnud just kiita, et hakata igas lennujaamas ohtralt peale maksma.  Seega otsustasin otsida ega kellelgi veel pole pakkuda head matkakotti. Õnneks meenus, et mu kasuvend on ka suur seikleja, kel meeldib matkata, käisin maal, tema oli parasjagu ajateenistuses, kott seisis ka kasutult, suuruse järgi tundus just täpselt sobivat, see mure ka oli lahendatud.

Kotti oli juba ammu pakitud ja korduvalt kaalusin üle, et ei läheks üle lubatud normi kaal, oli vist 7-8kg max. Mul oli vist 6 kg vms. 

 Oligi viimane päev, ostsin veel söögipala kaasa, pähkleid, päevalilleseemned ja müslibatoone, et energiat ikka jaguks. 

Ehtne turist valmis rünnakuks :)

Sõit algas varahommikul kell 3.30 Tartust, korjasin Tarmo ka peale ja pidime hakkama kihutama Tallinna poole. Lennuk pidi väljuma kell  6 hommikul.  Esimene ots oli Frankfurt, sealt edasi õnneks kiiresti Itaaliasse Bolognasse. 
Seal oli aega oodata lennukit umbes 5 tundi.  Otsustasime  Bologna linna minna avastama. Sel päeval oli väga palav, kraadiklaas näitas varjus 41 kraadi sooja, tegelikult oli üle 45 kraadi kuuma.

Tegime aega parajaks seal, sai käidud avastamas kohalikke vaatamisväärsusi ja söömas-joomas. 
Ega palju aega enam jäänud polnudki uue lennuni, tark oli minna tagasi lennujaama. See bussisõit tagasi Bolognast lennujaama oli minu jaoks elu pikim bussisõit. Sees ol täielik läpakas, õhku üldse polnud ja nii palav oli, silmad vajusid kõikaeg kinni. Iga kord kui tegin silmad lahti, sõitsime ikka veel ja lõppu tahtnud üldse tulla. Kui kohale jõudsime, oli kogu energia otsas sellest palavusest, nüüd oli soov täitsa kohale jõuda sihtpaika, kust pidi algama meie teekond. 

Bolognast pidime lendama Vigosse, kust alagaski meie esimene ots ja ootamas olid juba nädal aega tatsanud eestlased meie grupist.

Lõpuks omet läkski lend Vigosse, juhhuu, olime päästetud! Lend oli kiire ja valutu.

Bussis Bologna poole teel :)

Vigo lennujaamast pidime jõudma Vigo linnakesse, kus oli meie hostel ja teise eestlased juba ees ootamas. Õnneks lennujaamas meil vedas, kohe kui lennukilt maha saime ja lennujaama ustest välja  kõndida, siis juba buss ootas ees, hakkas just väljuma. Ma võisin arvata, et see oli meie buss ja jooksime bussi ruttu, et mitte maha jääda, jõudsimegi täpselt, uksed sulgusid. Meie, aga  lootes, et on ikka õige buss. Õnneks oligi, küsisin ikka üle ka kui buss juba pooleldi sõitis. Mul oli eeltöö tehtud ja pandud paberile kõik kirja, mis kell lend saabub/väljub, mis kell buss ja mis buss läheb edasi ja kus maha minna, kui palju on jala minna, kui otsustame jalutada jne. 

Esimene linn Vigo

Rande sild Vigos

Vigo on Galicia piirkonna suurim linn ja oluline sadamalinn, mis on Euroopa suurim kalasadam. Vigo linnaelanike peamisteks tegevusaladeks kalapüük ja laevaehitus. Vigos asub muide ka Galicia suurim tööandja Peugeot Citroeni autotööstus.;)  Hosteli leidsime kohe üles, adminn juba oli teadlik meie tulekust, regasime ka end sinna sisse.  Hosteli ees juba kuulsime esimesi eestlaste hääli, kes oli teatavasti osa meie grupist. Saime nendega  ja grupijuhiga tuttavaks. Esmamuljed olemas ja jutud tehtud, uurisime, kus on lähim pood, et midagi veel hamba alla võtta ja teekonnale kaasa võtta, et nälga ei jääks.  Pood oli väga ligidal, pidime kohe ära käima, kuna kohe hakati sulgema. Palveränduritele olid eraldi hosteli-tüüpi majutused, mis kandsid nime algergue. See albergue, kus meie olime, oli kõige ilusam ja mugavam, mida me veel ei teadnud, võrreldes teiste järgnevatega.

Start Vigo - Redondela

Hommikul oli äratus kell 7 juba. Olime tellinud endale ka hommikusöögi. Seal saime tuttavaks juba ülejäänud eestlastega grupist, kes tulid ka sööma. Söögid söödud, joogid joodud, tuli asuda teele.

Õige suund - kollased nooled,
mida pidime otsima 

Saime ka  meie grupijuhilt Maarikalt palverändurite passid, kuhu tuli hakata koguma templeid alberguedest, kirikutest ja söögikohtadest. Meie saime siis oma esimese templi sealtsamast Vigo alberguest. 

Asusime siis  oma suure grupiga (ca 15 inimesega) teele. Esimene ots, kuhu pidime jõudma oli Redondela, mis jäi umbes 20 kilomeetri kaugusele. Väljas oli veel hämar. Pidime otsima suuri kollaseid nooli, mis näitavad õiget suunda Santiagosse või siis kollaseid kammkarbikujulisi juhiseid. Kohe ei leidnud neid, teadsime umbes suunda kuhu poole jääb teekond. Vahepeal sai küsitud teed ka politseiniku käest kui seiklesime veel linnas. Meist möödusid ka teised palverändurid (need tundsime matkakottide ja käimiskeppide järgi ära). Hispaanlased suundusid ka Santiago de Compostelasse, mis oli kõigi palverändurite lõpp-punkt, saime nende käest abi ja nad näitasid suuna ette. Natuke maad kõndisime nendega ja jutustasime, kuniks teed läksid lahku ja nemad pidid minema natuke teist teedpidi edasi. Vahepeal saime ka poest läbi käia ja vett juurde võtta.

Vigo kohal kõrgustes, kust avanes väga hea vaade

Helde pirnimees, kel oli isegi kõik käsipuu augud pirne täis topitud, et sealt oleks neid mugavam võtta :) 

Kui seni kõndisime veel linnas sees autotee ääres, siis hakkasime juba  ülespoole mäge kõndima, kus enam liiklust polnud, olid nagu külateed ja tee läks mägiseks ja võttis juba võhmale. Leidsime ka esimese kollase noole, mis juhatas õiget suunda.  Peagi avanesid juba ilusad vaated linnale ja kaugemale. Varsti juba läks grupp harvemaks ja igaüks hakkas omas tempos minema edasi.

Sõbralik kutsu

Teel kohtasime palju palverändureid nii jalgsi matkajaid kui ka rattaga matkajaid. Enamik, kes meile vastu tulid, soovisid meile head teed ,,buen camino’’ hispaania keeles.

Jalutada oli tore, möödudes majadest, viskas üks tore vanem mees ülevalt aiast meile alla oma maitsvaid pirne, millega ta üldse ei koonerdanud. Kõigil olid juba peod täis, aga ta muudkui viskas meile neid juurde,  ju arvas, et oleme näljas, igaljuhul väga armas oli see temast...

Pisike piknik 

Nägime teel ka palju erinevaid koduloomi, silma jäi väga suur koer, kes oli suurem ja pikem kui meie, seisis ja vaatas üle aia meid, väga sõbralik koer oli.                    Vahepeal tegime ka peatusi, pidasime ka pisikese pikniku metsatukas, kus oli jõgi ja laud. Kes tahtis, sai metsatukas käia ära WC-s või täita jõe kohal oma pudelit, kuna ilm oli päris palav ja teada polnud, kuna tuleb järgmine veevõtukoht.

Teekonna algus

Juba mäe jalamil kujunes väga ilus vaade, nägime suurt Rande autotee silda, mis viis Redondelasse.           Ilm oli ka väga mõnus, ütleme nii, et lausa ideaalne jalutamiseks :)

Tee peal jäi ette ka paar katedraali, kuhu ka meie muidugi suundusime. Iga kirik /katedraal oli väga erinev, energia oli erinev mida oli tunda. Seal oli ka äge surnuaeg, mida saime läbi trellide piiluda.

Mõned läksid katedraali vastas olevasse kohvikusse, kes läks võttis jäätist, kes võttis õlle või jahutava hea sangria veini, sest ilm oli ju ikkagi palav ca 38 kraadi.  Seal oli ka joogikoht, kus saime oma pudelid vett täis laadida ja oma teekonda koos jätkata.

Teekond läks kiiresti, eks tahtsimegi varem kohale jõuda, et liiga kuuma kätte ei jääks ja saaks uues sihtkohas ka linna peal käia. Lõpuks kui hakkasime Redondelasse sisse jõudma, hakkasime juba imelikke asju nägema ega saanudki päris täpselt kohe aru, mida see peaks nüüd tähendama, kas keegi teeb nalja või mis on.   Meie grupijuht Maarika teadis rääkida, et sel päeval pidi olema seal linnas just kohalik karneval ,,carnaval de verano,, (suve karneval), mida Hispaanias väga                                                                                                                                                                         

 järgitakse ja peaaegu kõik löövad kaasa. Plaan oli leida üles albergue ja viia sinna oma asjad, pesta riideid ja natuke puhata ja hiljem minna välja ka osa saama karnevalist. Juba hakkas pidu vaikselt tuure koguma, teel oma alberguesse kohtasime juba mitmeid huvitavaid tegelasi, punast meeslepatriinu, Flinstones'i perekonda täiesvõimsuses oma puuauto ja  kurikaga :D

Jõudsime päris kiiresti oma majutusse. See majutus juba täitsa erines eelmisest kohast. Meil oli 8 narivoodit toas, kus oligi täpselt 16 voodikohta nagu meid oli kokku. Voodikohad valitud, käisime kõik kordamööda end pesemas, siis  saime panna oma pesu pesema, peale seda otsustasime üles otsida kohaliku poe Mercadona, et midagi põske pista. Välja minnes juba olid kõik tänavad rahvast täis erinevates kostüümides ja pidu juba hakkas vaikselt pihta.

Ja sõnu polegi vaja :D

Pood oli õnneks väga ligidal. Sõime-jõime ära hostelis ja siis otsutasime välja minna. Pidu oli täies hoos ja väga lahe vaatepilt oli, isegi pisikesed lapsed olid riietatud erinevatesse kostüümidesse.  Palju oli mehi, kes olid ennast naiseks teinud (transaks) ja palju oli ka suuri titasid, kelleks olid end mehed teinud. 

Transamehega

No comments! :D

Võtsime meiegi  poest joogid, et topsid kokku lüüa ja tähistada suursündmust.  Lõpuks leidsime meiegi koha, kus maha istuda ja vaatemängu. Väga kaua olla seal ei saanud, kuna järgmine päev oli varakult äratus ja pea pidi ka selge olema. Tänavatel toimus pidu ikka varajaste hommikutundideni.  Kui ärkasime, olid tänavatel veel viimasedki peolised. Magada eriti ei saanud, sest väljas käis siuke mürgel, et vaikust ei saanud kuidagi ja palav oli ka. Tänavad olid kõik läga ja prügi täis, koristus juba käis. Tegime oma kiire hommikusöögi ära ja asusime teele.

Seal avanes võimalus nendel, kes ei jõudnud enam oma kotte kanda, jalad olid villis või mis iganes, saata edasi postiteenusega oma matkakott järgmisesse sihtkohta. Mina tahtsin jääda oma põhimõttele kindlaks, panna end proovile ja käia teekond lõpuni matkakotiga. Minul õnnestus mõned asjad panna sõbra kotti, kes saatis ka oma asjad edasi teise kohta. et kott oleks natukenegi kergem, 

Redondela - Pontevedra

Järgmine sihtpaik oli Pontevedra. Siis oli samuti veel hämar ja liikusime vaikselt linnast välja. See teekond oli lühem umbes 16 kilomeetrit. Nüüd suundusime juba sisemaale. Algselt kõnniti mööda ookeani äärt, siis nüüd läks järjest palavamaks ilm ja õhku oli vähem. Sel teel oli palju kõndimist viinamarjaistanduste vahel. 

Viinamarjaistandus

Saime näpata erinevaid viinamarjasorte, kõht tühjaks igatahes ei jäänud. Peagi juba teadsime omast arust, mis viinamari see on, mis vein sellest tuleb kas Shiraz, Merlot või midagi muud...   Teekond kulges ka palju maisipõldude vahel. Silmailu oli ikka väga palju, väga ilus lopsakas loodus oli. Vahepeal suutsime ka kaotada kollase noole, kust pidi ära keerama või mida mööda edasi minema, aga õnneks taipasime seda ruttu, kuna ei näinud enam noolekesi ega ka kivi, mis oleks kammkarbiga tähistatud, läksime tagasi viimase pööramise kohani ja läksime teisele poole, kus juba hakkas neid kollaseid noolekesi tulema. 

Selline armas suunav mehike :)

Üldiselt on kohas ilusati märgitud nooltega ja suurt eksimisvõimalust pole, aga on teada ka juhtumeid, kus on keegi ära eksinud ja ära tapetud. Teadaolevalt oli pikal matkal prantsuse rajal naisterahvas üksi rännanud ja läinud mööda nooli, nool aga oli keeratud valele poole, tüdruk tapeti julmalt.. kurb saatus, see on küll kõhedust tekitav, eriti kui reisid üksi ja pimedas vaikses kohas.. 

Vahepeal nägime ka huvitavaid stende, kus olid palverändurid jätnud maha oma palverändurite kammkarbi, kuhu oli kirjutatud nende nimi või daatum, kuna käisid seal. Seal oli ka kitseke ja hobune, kellega kohe tahtsin saada muidugi ka pilti. 

Kammkarpidega palverändurite sein ''mina olin siin''

Keset maisipõlde ja viinamarjaistandusi oli pisike maaliline kohvik, kus pakuti süüa ja juua, väga lahke peremees oli.

Mõnus kohvik keset maisipõlde ja viinamarjaistundusi 

Seal oli väga mõnus istuda ja nautida vaadet. 
Teadsime, et varsti peaks tulema koht, kus on ujumisvõimalus, kus on rand ja sild. Külm meil ei olnud, aga kuna kell oli siiski üsnagi varajane, ei tundunud vesi nii soe veel ja silda ületades nägime, et pole ikka selline rand, kust tahaks vette minna, pealegi tahtsime normaalselt ajal kohale jõuda järgmisesse linna, et liiga hilja peale ei jääks ja kuuma kätte ei jääks, sest mida rohkem aeg lähenes lõunale või peale lõunale, seda palavamaks ilm läks, seetõttu oligi parem liikuda varahommikul.
Silla juures oli väga ilus, natuke udune, tundus väga ajalooline linnake või alevik. Tee peal oli ikka koht, kust sai endale soetada palveränduritele omase kammkarbi kesta, mida panna endale koti külge, niisama mälestuseks või suveniiriks. Seda tegime ka meie. Nüüd olime ehtsad palverändurid.

Parim jook kuuma ilmaga :P Tinto de verano

Kohale jõudes Pontevedrasse oli juba väga palav, lausa liiga palav. Ootasime teisi liikmeid grupist arvatatava hosteli ja söögikoha juures, kuna teadsime,  et meil on 2 varianti  kuhu minna ööseks, kas albergue hostel, mis on kindlasti väga täis rahvast ja kõik me sinna ära ei mahu ja peame võõrastega olema kõik koos suures toas või teine variant lähme munitsipaalvõimlasse madratsitele magama, kus oleks rohkem õhku ja võimalik on, et saaksime ainult meie grupiga koos olla. Ootasime umbes 2 tundi teisi, saime süüa kohvikus, kudeda ja juua jahutavat tinto de veranot ja võtta päikest terrassil. Jälle omaette mõnus puhkus, ainult, et liiga palav oli, muidu oli värskendav jook parim asi sel ajal. 

Lõpuks jõudsime kohale oma munitsipaalvõimlasse. Võimla oli suur ja tundus nagu oleks mahajäetud. Sees võttis meid vastu üks kogukam proua, kes soovis kõigiga jutustada, kellega sa ikka jutustad kui kedagi pole.. :D

Võtsime madratsid ja otsisime endale sobivad kohad, kuhu teha oma magamisase. Käisime pesemas end ja saime käsitsi ka riideid pesta. Väljas oli selline leitsak, et riided kuivasid nööril ära mõne hetkega.

Seal võis olla sooja ligi 50 kraadi juba, umbes 48 kraadi, et väljas ei kannatanud üldse enam olla.

Seal oli jõgi, kuhu tahtsime väga minna, et end jahutada. Asusime siis teele randa otsima. Jalutada oli umbes 20 minutit, mis tundus terve igavik. Jõudsimegi mõnusasse randa! Ütleme nii, et rahvast ikka oli, aga tänavad ise olid kuidagi väljasurnud.. vist nii kuum oli, et kas oodati, et päike loojuks või oldi rannas...        

Sel hetkel meie unistus, kasta end vette :)

                   
Vesi oli väga mõnus ja jahutav, kuna tegu oli liikuva veega, siis oli vesi üpris jahe. Ei suutnud üldse ära minna sealt, kui veest välja tulime, saime olla mõne hetke väljas kui juba tundsime, et peame jälle minema vette end jahutama. Olime mõne tunni ära olnud kui tundsime, et nüüd võiks küll juba midagi süüa ja võiks minna ka linnaga tutvuma.. Kui hakkasime ära minema ja riided olid juba seljas, oli mul nii tapvalt palav, et otsustasin värskenduseks minna üleni riietega ranna väliduši alla, et see teekond poleks nii palav ja kuumarabandust ei saaks. Oiii... see oli mõnus!! Nüüd sai jälle mõnusalt inimese kombel edasi jalutada. Jõudsime võimlassse tagasi, võtsime oma asjad ja vahetasin riided ning suundusime linna.

Palverändurite kirik - Iglesia de la Virgen Peregrina

Linn oli väga ilus ja romantiline. Seal oli ka eraldi palverändurite kirik, mis oli täiesti teistsugune, pidi olema kammkarbikujuline, sees oli väga mõnus istuda, väga hea energiaga, kus ei tahtnudki kohe ära minna. 
Saime sealt ka oma templi kätte ja liikusime edasi oma eludega... 

Raekojaplatsil oli palju rahvast, tundus, et kohe hakkab midagi seal toimuma, läks põnevaks.. Rahvas vaatas kuhugi, lava oli ehitatud ja istepingid valmis pandud.  Me olime õnnega koos, just sel päeval oli kuulus bänd Portugalist ''Oque Strada'', kes tuli esinema sinna. Saime ka osa sellest ägedast kontsertist. Nad pühendasid ka loo palveränduritele. Igatahes oli see väga ilus, südamlik ja läks hinge. 

Saime meiegi osa südamlikust esinemisest :)

Peale kontsertit otsisime ka midagi hamba alla ja siis oli kell juba päris palju ja suundusime tagasi oma magamiskohta. Õhtu oli ikka väga mõnus ja soe. Kui jõudsime kohale, olid tunnid juba alanud.. ok tegelt oli juba pime ja enamik inimesi juba magasid.. tuld ka ei olnud seal, elekter  puudus suurest saalist. Pidime hakkama saama  telefonide valgustusega.     Nii palav oli lihtsalt, et magamiskotti ka  ei tahtnud minna, sellega oli lihtsalt nii palav ja täitsa lahti see ka ei käinud.  Sel ööl ma magada põhimõtteliselt ei saanudki, kuna magamiskotiga oli liiga palav, õhku polnud ja keegi tatsas ringi või näitas taskulamiga valgust ja just mulle silma. Tunnikese vist siiski sain kuidagi magada..  

Palverändurite kiriku juures

Hommikul varakult hakkasid kõik juba krõbistama ja pakkima oma asju kokku.  Tuli jätkata oma teekonda.  Järgmine sihtpaik oli Caldas de Reis, mis  pidi olema umbes 22  kilomeetrit  pikk.

Natuke ohtlikum tee liikumiseks

Selle tee  läks väga kiiresti. Vahepeal läks tee natuke ohtlikumaks, kus pidime kõndima mööda maantee äärt, kus oli väga kitsas, et kas meie pidime vahepeal kraavi minema, et mitte auto alla jääda või pidi auto  minema natuke vastassuunavööndisse ohutuse mõttes. Tee kulges nagu ikka piki maisipõlde ja viinamarjaistandusi. Vahepeal oli ja mõnus muinasjutumetsake.  Siin nägime juba suunavat märki, mis näitas, et teekonna lõpuni (Santiagosse) on jäänud mei läbida vaid 40km.  Nägime ka traktorit  maisipõllu ääres, kuhu ronisime kohe muidugi ka pilte tegema. 

Traktoristid :D

Keset põldse oli ka jäätiseputka, kust sai päris kallist mahlapulgajäätist osta.                                          Vahepeal kõndisime viinamarja alleel, kus üleval rippusid viinamarjad, meie läksime sealt alt läbi.See oli omaette lahe kogemus, jälle pidime muidugi seda kõike testima, kas need viinamarjad on head või mitte. 

Viinamarjaistanduse allee, mille alt liikusime

Minu lemmiksort :P

Ka see päev oli ka väga palav, tahtsime ruttu kohale  jõuda. Vahepeal  jäi tee peale ka cafeteria, kust saime võtta jahutava tinto de verano ja hinge tõmmata, wc-s käia ja enda pea märjaks teha veega.   Tee peal nägin eesleid, olid väga häbelikud ega tahtnud väga eriti meiega sõbrustama tulla, pilti sain ikka. :D Kohale jõudsime nii, et kõndisime  juba peaaegu mööda suure sammuga kui mõtlesime, et peaks vahepeal gpsi sisse lülitama ja vaatama palju meil veel jäänud on, näitas vist, et 700 meetrit jäänud veel sihtpunkti. Olimegi kohal järgmises sihtpaigas. 

Milleks minna ringiga kui saab minna otse? Tarmo lõikas ja läks otse alla :D

Caldas de Reis

Siin albuergues oli mõnus terrass ka meil, kus sai võtta kõrvalt jahutava joogi ja istuda terrassil varju all. Saime tuppa oma asjad ära panna ja  käia pesemas ja siis jäime teisi ootama. istusime terrassil ja jõime nagu ikka parimat janukustutajat :P :D Siin oli ka spets palverändurite õunasiider, kus olid kammkarbid peal, pidime selle kohe ära proovima :P 
Peagi asusime linna peale linna avastama. Seal oli üks kirik, kuhu tahtsime minna templit võtma ja niisama tutvuda kirikuga. Uks oli lukus, aga üks vanem proua hakkas minuga tänitama, hea, et kallale veel ei tulnud.  Hakkas sõimama, et miks ma nii paljas olen  kirikus. No mis ma teha sain kui nii kuum oli, lühikeste pükste topi ja pikkade käistega  pluusiga ka enam olla ei tohi...  Pidime  hiljem tagasi tulema ja uuele katsele minema. Seal oli ka spets palveränduri õunasiider, mis oli väga maitsev. Kõik, mis oli külm ja jahutav, maitses väga hästi. Käisime kõhtu täitmas kohalikus resto-taolises kohvikus. Seal oli hästi armas ja abivalmis teenindaja. Mõtlesin, et kuhu minna avastama ägedaid kohti, uurisime teenindajalt, mis kohti ta meile soovitab, vaatamisväärsust vms. Ligidal pidi asuma väga ilus koht, kus on kosk ja väga ilus vaade, soovitas meil kindlasti seal ära käia. Seda ma muidugi ka tegime. Google näitas kusjuures mitut kohta, kus on kosk, seega me päris täpselt ei teadnudki,  milline õige koht pidi olema. Asusime teele mööda jõe äärt.

Proovimas maisi

Tee kulges mõnusalt ühel pool teed oli maisipõld ja viinamarjaistandused, saime jälle noppida viinamarju. Pidin maisi ka ära proovima, natuke toores oli ja muidu täitsa kõlbas süüa. Paremal poolt teed kulges jõgi, kus ka noored end vette kastsid ja kes tegi niisama romantikat. Igaljuhul väga ilus oli, ilm oli ka täpselt paras. Vahepeal läks paremale poole pisike rada ja laudtee, kus sõid rohtu kaks armsat kitsekest. Pidin ka kohe nende juurde minema, neid kallistama ja paitama. Üks kits oli eriti sõbralik ja otsis seltsi. Ei saanud mitte talle maisi andmata jätta kui ta nii sõbralik oli (raudselt sellepärast oligi nii sõbralik).         

Kitse maisiga toitmas :)

Tegime ka seal mõned klõpsud. Tarmo otsustas anda kitsele suuga maisi, hoides hammastega maisi ühest otsast kinni, et saaks ägeda pildi, kits aga polnud väga vaimustuses.. ju oli enamik maisi juba söödud või hingeõhk haises... :D

Otsisime tükk aega, et kuna see kosk või hästi ilus koht tuleb. Läksin kuskile võpsikusse uurima, kuna tundus, et kuulen kose häält. Ilus koht oligi, aga mitte veel täitsa see, mida otsisime. 

Jalutasime edasi, lõpuks tundus, et oleme jõudnud õigesse kohta. 

Vesi oli küll väga madal, aga ikkagi väga ilus, sulises ja mulises. Hüppasime ühelt kivilt teisele, nägime, et natuke edasi ongi selline kose-moodi veemoodustis, kuhu me tahtsime ka pääseda. Pääsemine õigesse kohta oli raskendatud, kuna läks natuke sügavamaks, oli liikuv vesi ja kivid olid libedad. Otsutasin jalutada matkasandaalidega, ikkagi kindlam ja pole nii libe ja ohtlik kui paljajalu. Pidime jõge ületama, sest teiselt poolt pääses kosele ligemale üles. Lõpuks pääsesime ka kõrgemale, kus avanes päris ilus vaade, see oli  päris ohtlik ka kui oleks kukkunud. Saime natuke nautida ilusat vaadet ja teha kauneid pildikesi. Nüüd pidime pääsema läbi pisikese soise metsatuka ka tee peale üles, mis oli kõrgemal. Vahepeal tuli meile vastu üks hirmutav kirvemees, mina soovisin talle aga ,,Hola’’, jäi meiega siiski sõbralikuks ja maha ei löönud meid. Sai edasi ronida mööda kive ja  ohtlikke murdumisohtlikke puid. Pidime veits mägironimist tegema ja püüdma mitte alla kukkuda, sealgi tekkis olukordi,  kus oleks peaaegu alla kukkunud. Lõpuks pääsesime üles asfalttee peale. Tarmo nägi oma gps-ist, et see õige suurem kosk on natuke veel edasi üles poole, mistõttu pidimegi tee ületama ja natuke edasi jalutama, et sinna jõuda. Jõudsime vaateplatvormini, kosk oli kuidagi ära kuivanud ja veetase väga madal, muidu oli ilus vaade küll. Nägime vaateplatvormilt teist vaateplatvormi, kus oli õige koht, kust näha koske. :D

Ega’s midagi, tuli tagasi hosteli poole jalutada. Väga mõnus oli seal jalutada.. selline mõnus hea rahulolu. Kuulsime, et linnas sees pidid olema ka kuumaveeallikad, loomulikult pidime meiegi sinna minema. Enne käisime oma hostelist läbi, et porised jalad puhtaks saada, end puhtaks loputada peale seda mägironimist ja uued riided selga panna, mis oleks ka veits pikemad (kirikulikumad), et pääseks ikka kirikusse ka.  Jalutasime Reliiaga linna tagasi, kus Tarmo juba ootas meid, tema hostelisse ei viitsinud tulla. Gunnar ja Mari liitusid ka meiega grupist.

Käisime kõigepealt kirikust läbi, juhulikult toimus just missa, kutsuti ka ette pühaleivale, kus pastor ise pani igaühele suhu selle palakese, jälle omaette kogemus! Püha jumalatejooki (veini) meile kahjuks ei pakutudki.. milline pettumus!  Pastori abiline oli ka väga abivalmis kui läksime tagaruumi templeid võtma, küsis, kust me pärit oleme ja soovis ka buen caminot meile.

Patud lunastatud ja hinged puhtad, läksime otsima kuumaveeallikaid. Sealsamas kiriku kõrval põhimõtteliselt oligi.

Peale pikka rännakut tegi küll see vesi meie jalale pai :)

Vesi oli tõesti väga soe. Oleks vabalt võinud ujumisriided kaasa võtta ja üleni vetta minna ligunema, lausa kuum oli. Pistsime oma jalad sinna sisse, mõnus relax oli küll  meie jalgadele, need kohe küsisid pai.

Peale mõnda aega mõnulemist otsustasime edasi liikuda oma eluga. Käisime läbi tee peale jäävast puuviljapoest, ikka värsket ja kohalikku kraami ka. Kõht hakaks juba tühjaks minema, mõtlesime minna silla juures asuvasse ilusa vaatega kohvikusse sööma minna.

Kahjuks kõik kohad olid ülerahvastatud ja meile kohti ei jagunud, õnneks vaadates hindasid, olid hinnad ka liiga kallid, otsisime edasi. Leidsime natuke tagasihoidlikuma koha, mis oli ka silla juures, samuti oli palju inimesi, pidime veidike ootama, et saaks laua, kuhu istuda. Minule kui veganile seal eriti valikut polnud, pidin leppima friikartulite ja ketšupiga, teised 3 matkalist võtsid mingid praed.  Õnneks päästis olukorra Sangria vein, mis päästis alati ja tekitas mõnusa tunde :P

Kell oli juba päris hiline, suundusime tagasi oma majutusse, pakkisime asjad hommikuks, tegime pesurituaalid ja läksime unedemaale.

El Padron

Hommikul olid juba enamik inimesi ära läinud ja jätkanud teekonda järgmisesse sihtpaika El Padroni. Hommikul käisim läbi ka kohalikust kohvikust, kus saime teha enne teele asumist kiire ampsu ja kohvi, et üles ärkaks. Teekond võis alata. Seda teed käia oli nii umbes 24km. 

Jõudsime suht kiiresti kõigile järgi. Peatusi eriti ei teinud, Tee peal nägime lasteaeda või algkooli, kuhu oli akna peale kirjutatud ,,HEAD TEED!’’ Ja seda siis paljudes erinevates keeltes. Pidime ikka seal ka pilti tegema.  

'Head teed'

Nagu ikka käisime ka erinevates kirikutes/katedraalides, mis teele jäid, et saada osa sellest kultuurist, saada oma passi tempel ja niisama tunnetada erinevaid energiaid. J Tee peal nägin väga armast kassi, kes ei tahtnud mind jätta, tahtis muudkui pai, jooksis järgi mulle.. oleks tõesti võtnud endale, aga natuke oli meil veel käia, poleks tõesti olnud kuhugi panna, loodetavasti oli tal siiski olemas pere, kes kandis tema eest hoolt. 

Vahepeal oli ka selline tee

Nägime ka sidruni ja laimipuid ja ka pimientos de padrones (malbed lahjad kurikuulsad El Padroni tšillipiprad). Kuskil keset maisipõldude alleed kõndis keskealine naisterahvas vikat õlal ja tatsas ühel jalalt teisele.. ei teadnudki kohe, kas peaks teda kartma või ei, ega vist.

Vahepeal näksisime nagu ikka viinamarju, mis tee peale jäid, rüüpasime vett kui liiga palavaks läks ja januke tekkis. Õnneks polnud mingid putkad (söögikohad vms) kauge distantsiga üksteisest. Jõudsime seekord putkasse, kus oli WC, automaat joogi vms ostmiseks, mõnusad istekohad väljas ja purgike kirjaga, kus paluti panna raha oma südametunnistuse järgi, kuna keegi peab ju hoolt kandma WC puhtuse eest, paber maksab jne.

Meie matk ilusas rohelises kõrgustes võis jätkuda. Loodus oli ikka nii vahelduv. Siin oli juba palju lopsakam ja rohelisem. Kõndisime metsas, kus oli nagu pulmas  puudest kaar, ainult, et meil oli pikalt selline allee, kuidagi äge tunne oli, nagu oleks õnnistatud nüüd või midagi.. 

kastanipuud olid väga uhked suured. 

Hispaania kastanid

Kastanid olid hästi suured ja okkalised rohelised, nagu pisikesi nõelu täis. Neid söödi, oodati kui valmivad, kukuvad maha  ja siis küpsetatakse või suitsetatakse.  Seekordki jõudsime väga kiiresti kohale, kuna peatusi väga ei teinud ja läksime kiire sammuga. Hea, et mööda ei kõndinud, selline samm oli sees.

Õnneks taipasime uurida palju veel kõndida on ja selgus, et jälle  umbes 700 meetrit veel :D

Pimientos de padron

Nüüd olime kohal eelviimases sihtkohas El Padronis. See oli see kurikuulus linnake, kust on pärit pimentos de padron kergelt vürtsikad piprad vs vürtsikad paprikad, midagi vahepealset, aga väga mõnusad. Grillitakse  ja tehakse soolaga.  
See oli päris pisike linnake,  aga seal oli piisavalt kohti, mida näha seal. Meie albergue oli kohe kiriku vastas, seal oli ka kohalik baar, kust sai kuuldavasti head sangriat ja tapasid (hispaanias väga populaarne - erinevad suupisted) kaasa tasuta joogiga. Meie magamisasemed olid üleval korrusel. Saime baarist võtme, võti oli selleks, et panna oma asjad kappi luku taha (väätuslikumad), saaks sealt teki jms. Iga võtme küljes oli number, mille järgi sai valida endale nari. Nari oli selline huvitav, kardin käis ette, lamp oli sees ja laadima sai ka telefoni panna, kõik vajalik olemas. Õnneks joppas mulle võti, kus oli nari kõige aknapoolsem, et ikka õhk käiks ka läbi :P 

Oma lemmikjoogiga .D

Täitsa korralik hostel oli see, dušs oli korralik, riideid sai ka pesta ja panna kuivatisse, mida mina muidugi kuulsin seda  siis, kui olin juba käsitsi peale duši all käimist need ise ära pesnud ja kuivama juba pannud. Natuke puhatud, otsustasime minna linna avastama ja sööma. Santiago kirikus käisime loomulikult ka enne, saime jälle oma patud andeks, templi saime ka.  Tuli otsida söögikohta, mina otsisin samal ajal ka vegan variante, õnneks oli ka see option olemas, kus mõlemale variandile oli midagi pakkuda. Läksime kolmekesi, õnneks saime istuda välja, et nautida ilusat ilma. Loomulikult pidime proovima ka kohalikke pimentos de padrone, mis olid nagu ikka väga maitsvad, võtsin mingi ciabatta vegantäidisega, vürtsikad kartulid nagu ikka tuli kõrvale võtta sangria või tinto de verano. Salud! (terviseks hispaania keeles). Kui kõhud täis söödud, läksime avastama linna.  Viskasime pilgu peale ka turuhoonele, haises kohutavalt kala järgi, aga õnneks oli kõik see juba ära koristatud, turg oli selleks korraks lõppenud. Jalutasime mööda promenaadi, kõrgemal üle silla oli üks väga uhke katedraal, pidime ikka sinna ka ronima, aga see oli sel hetkel kinni.

Lunastasin oma patud 

Jalutasime tagasi alla katedraali alla, nad pidid avama kell 7 õhtul uksed, siis pidi hakkama missa. Käisime vahepeal poes, oli vaja midagi värskendavat juua, sest väga palav oli. Käisime ka hiina poes chekkamas, sain endale ühe ägeda idamaise mustriga sussikotti 2 euro eest. Peagi leidsime ka üles botaanikaaia, mis oli väga armas. Seal oli mõnus aeg maha võtta, puhata, istuda ja mängida.. purskkaev oli seal, väga mõnusa tunde tekitas see kõik. 
Täielik rahu ja lõõgastuse paik.  Peagi ühines meiega veel seltskonnast Maarika.  Üks vanamees tuli meile vastu ja seletas, et siin aias on üks väga eriline pink, see on armastajate pink, tuli näitas meile seda. Tõesti oli väga ilus pingike, igas keeles oli kirjutatud  ,,ma armastan sind ’’ või ,,armastus’’.

Armastajate pink

Leidsime ka eesti keeles üles sõna ,,armastus’’. Olime natuke seal ja uurisime, proovisime ka suurelt puult ümber kinni võtta, aga ei õnnestunud. Puu võitis sel korral, meie käed jäid lühikeseks.

Maarika teadis soovitada veel ühe kohta, kus käia, kadedraali taga üleval.                                   Legendi järgi pärineb püha Jaakobi (hispaania keeles Santiago)  keha just Padronist, õigemini kui ta tapeti, veeti ta keha läbi Padroni, kust toimetati lõpuks Santiago De Compostelasse. Katedraalist viis ülesse 132 sammu, mis pidi viima Carmeni kloostri juurde. Seal on väga ilus vaade ja turistide meelispaiku. Üleval oli suur väli, kus olid lauad, grillid, purskkaevud ja laste mänguväljak. Suvel on päris mõnus seal tšillida.  Seal oli ka monument, mis tähistas  apostli kuju. Paljude sajandite jooksul on rännanud palverändurid monumendi kivide  juurde ja palvetanud. Populaarne veendumus on, et kui oled elus, pead minema sinna, kui ei lähe, oled surnud. Õnneks mina läksin, järelikult olin ma elus! Seda ma poleks küll uskunud.. :D  Seal pidi olema ka 3 auku, mis pidid tähistama põrgut, taevast ja puhastust, millest ma väga aru ei saanud..kus need olid.  Ju siis mul polnud põrgut, taevast ega puhastust, olime kuskil vahepeal järelikult või siis meid polnud üldse.. :D Monumendil tegid kõik pilti ja roniti otsa nagu ka meie seda tegime. 

Monumendil :P

Jalutasime seal pargis veidi ringi, väga ilus oli ja hea vaade oli. Lugesime mõlemad, kas on nii palju astmeid treppidel täpselt või mitte. Kumbki ei saanud sama palju, mina vist 128 või midagi sellist. Seal oli ka pühakraan, kust sai pühavett.

Maarikaga 

Saime veidi aega parajaks teha ja siis otsustasime vaikselt tagasi kõndida, missa pidi peatselt algama.

Enne missa algust kogunes väljakule palju inimesi enne kui uksed avati. Mina missale seekord ei jäänud, uudistasin lihtsalt seal ringi ja kogusin templi enda palveränduri passi.

Ega’s midagi, alberguesse tagasi ja asju pakkima, varsti magama ära ja ootama viimast päeva, et jalutada Santiagosse. See öö ei tulnud kohe üldse und, pea oli nii mõtteid täis, kuulasin muusikat kõrvaklappidest, meenutasin teekonda ja mõtlesin viimaste päevade peale, ärevus oli sees. Mingis mõttes oli kahju, et teekond hakkabki lõpusirgele jõudma ja ongi kõik.

Jõudmine pühasse linna – Santiago de Compostelasse

Jõudsimegi Valka!

Varahommikul oli jälle äratus. Käisime ka seekord kohvikust läbi, et midagi hamba alla saada ja ka kohvi.. Seekord tuli läbida kuskil 30 km. Sel teel oli kõige vähem peatusi meil, leidus ka kõige vähem WCsid ja veevõtukohti.  Kohe tuli suur silt Valga kihelkonnaga. Olimegi lõpuks Valka jõudnud! Juhuuu! 

Kahjuks nii lihtsalt see ei läinud..

Olime juba päris sisemaal, siin polnud enam nii huvitav loodus kui enne või siis olime sellega juba harjunud, igatahes ei näinud küll enam eriti viinamarjaistandusi või maisipõldse vms. Nüüd oli juba rohkem nagu sporditee see. 

Imeline :)

Jälle üks huvitav  hernehirmutis :D

Siin läksime kiire tempoga, mingis kohas pidime kõik kokku saama grupiga ja ootama üksteist ära, et jõuaks koos lõpp-punkti. Kogemata tegime peatuse mingis kohas söögikohas, kus nägime ka paari tuttavat nägu, selgus, et see oligi see koht, kus pidime kõik üksteist ootama.

Ja nii ongi!

Võtsime seal midagi hamba alla ja muidugi sai võetud seal ka klaas sangriat. Ootasime ikka tükk aega teisi, mõni ei viitsinud enam oodata ja otsustas edasi minna. Mina ootasin ikka lõpuni ära, et grupijuht ka jõuaks kohale. Sel ajal kui viimased grupist kohale jõudsid, olid juba enam inimesi läinud. Nii palju siis sellest, et ootame kõiki ära :D Hakkasin ka siis kiire sammuga vurama edasi, jõudsin siiski lõpuks enamikele järele. Enne lõppu umbes 5 km oli veel suur müür, kuhu oli kirjutatud mitu korda MAGAN MAGAN MAGAN, kuidas nad küll teadsid!? Just seda ma mõtlesingi, et kui koju jõuan, siis ainult magangi.:D 

 Nägime ka ägedaid hernehirmutisi, kellele olid tehtud suured tissid, kaabu ja prillid ette pandud - nagu üks äge suur kauboinaine. 

Mingis kohas tuli silt, kus sai kahest kohast minna Santiagosse, ma polnud üldse kindel kuhu minna, küllap sai mõlemast kohast minna, aga ma polnud kindel kumb on pikem maa. Mina GPSi ei kasutanud ja ei tahtnud ka, püüdsin ol a ikka täitsa vanaegne palverändur, kel polnud selliseid asju. Otsustasin valida selle tee, kus tundus olevat uuem silt, eeldasin, et uuem on küllap lühem maa ja siis jõuan kiiremini järgi. :D Edasi läksin suht umbes, ei näinud enam silte, nägin ka võõraid palverändureid, vahest kõndisin ka nende suunas. Ükskord kahtlesin, kust nüüd tuleb minna, küsisin teed mingi naisterahva käest, viipas võpsiku suunas, sealt ma ka läksin, juba olin linnas sees Santiagos, enam vist palju polnud jäänud.  Vahepeal tundus jälle nagu hakkaks ära eksima, et kus see katedraal nüüd on kuhu suunduda, mul oli mingi enda prinditud algeline vana kaart, teadsin umbes, kus see seal on, püüdsin minna selle järgi ja mingi hetk kui kõndisin mööda tänava äärt, nägin suurt torni, siis lõi pähe, et see vist ongi see!! Tundus nii võimas ja suur. Edasi läksin juba suure sammuga õhinal, see oli nagu ime, mida olin nii kaua oodanud.. ikkagi meie lõpp-punkt.! Õhin oli nii suur, et lendasin peaaegu trepist alla, õnneks jäin siiski kuidagi püsti. See kõik oli nii naljakas ja lahe mulle endalegi ennast pealtvaadates, kuidas ma jooksin ja jõudsin järjest ligemale. Katedraal oli hoopis midagi muud kui ma ette olin kujutanud. See võimas, suur ja uhke, erinevad väljakud, trepid, palju inimesi, suveniiripoekesed, seda kõike oli nii palju.. millised emotsioonid!! Ma olin nii õnnelik, et  ongi seesama koht!

  
Tundus juba kaugelt, et nägin üht tuttavat ka meie grupist, tema ka liiklus kuhugi minust kaugemalt, seega hüüdma ma ei hakanud. Küllap paljud vaatasid ka niisama ringi ja ootasid teisi. Jalutasin ka ringi ja pildistasin, avastasin, see oli tõesti nii ilus.. nagu mingi jumalate paradiis :D 

Kuigi ma üldse ei teadnud, mis edasi ja kas pidime kusagil kõik kokku ka saama või oligi nüüd kõik, et 2 vaba päeva käia ringi uudistamas ja hotellis puhata. Mõtlesin, et otsin oma reisikaaslase üles, tema jõudis esimesena kohale. Telefoni aku hakkas ka tühjaks saama ja teadsin ainult tänava nime, kus hotell on. Kui liikusin hotelli poole, siis sain just kõne grupijuhi Maarikalt, et kas tulen ka tagasi platsile, et mind olla nähtud kõik lehvitasid ja karjusid, aga mina kõndisin lihtsalt tuimalt mööda. :D

Otsustasin tagasi kõndida, mulle tundus küll vahepeal, et seal on meie grupp maas ootamas, aga ligemale minnes tundus, et ei ole ikka see. :D rahvamass oli ikka meeletu, jalutasin siis tagasi. Siis juba pisti pihku pudel šampust, et tähistada meie suursündmust Santiago De Compostelasse kohale jõudmist! Kõik olid nii õnnelikud! 

Meie tore reisiseltskond :)

Tegime seal mitu grupipilti ka koos ja siis suundusime hotelli pesema, kusema, kasima, kes magama.  Tuli jälle täitsa inimese tunne peale. J

Käisime ka pisikese turistirongiga sõitmas, mis pidi tooma ülevaate kogu linna vaatamisväärsustest. See oli ka midagi ägedat, saime aimu, kus mis on, kuigi, ootasin tegelikult sealt midagi enamat. Rongis meie ees oli ka ema oma väikse lapsega, laps vaatas kõikaeg meie poole ja suhtles meiega, tgeime talle nägusid, et huvitavam oleks. Võitsime ta südame! :D 

Armas laps rongis

Suhtlesime teistega ka, et võiks minna õhtul kõik koos sööma tapasid ja võtta sangriat. Mingil ajal sai ikka hotellist välja mindud ja jalutada ringi, teha pilte, küsida templeid. Ühisele tapase ühisviibimisele sai ka mindud väikse hilinemisega, aga seal selgus kohapeal, et seal eriti vegantoite pole. Olin eelnevalt juba uurismitööd teinud, kus täpselt on vegan toidukohad ja mida pakutakse. Tuli minna ikka mujale, et ka mina saaks midagi head hamba alla. Leidsin väga hea koha, aga kahjuks seal avati köök alles paari tunni pärast. Koht ise ja hinnad tundusid olevat väga head + teenindus. Tuli minna edasi teisi kohti otsima. Järgmine koht oli suveks suletud. Kolmas koht oli päris kallis. Peale poolteist tundi otsimist läksime neljandasse söögikohta, ei jõudnud enam otsida ja kõht oli ka megatühi. Seal oli väga väike valik ja päris krõbedad hinnad, aga parem kui mitte midagi. Koht ise tundus mõnus, selline reggae-rütmid.. kuuba-baar vms. Oli kõik vegan. Kõhu sai vähemalt väga täis ja ega maitsel ka midagi viga polnud, lihtsalt natuke too much for this price. Kui kõhud täis, siis sai kooserdada veits linna peal veel ringi, nägime ka teisi, sai osa võetud ka erinevatest kontsertitest. Ooperilaulja, mingi rahvusbänd, jne.

Torupillimängija -selle mängimine pidi olema väga populaarne Santiagos. 

Kahjuks uni juba tikkus peale ja väsimus oli meeletu, meist mingit pikapäevaliblikat polnud see öö, tuli suunduda magama.

Viimane päev Santiagos

Hommikul pidime varakult ärkama, et vahetada oma palverändurite passid, kus olid kogutud templid välja uhkete tunnistuste vastu, mis tõendasid meie käimist palverännakul. Katedraali ligidal oli suur palverändurite office, kus sai vahetada meie korjatud  templitega passi õigete palverändurite tunnistuste vastu välja. Kuna meie Tarmoga liitusime poole matka pealt ehk siis tegime ca 100 km  matka, teised poole rohkem, siis meie pidime kahekesi minema ootama järjekorda, et saaks tunnistused kätte.  Teised ei pidanud minema ootama, grupijuht Maarika võttis lihtsalt passid kaasa ja vahetas tunnistuste vastu. See tähendas seda, et passid pidid olema ilusasti täidetud ja templid ei tohtinud puudu ka olla. Lehti oli palju, mis vajasid igast erinevast kohast templeid. Seda saime teha juba alates kella 8 hommikust, kus pidime olema platsis ja ootama.  Enne käisime muidugi hommikut söömas, Maarika tuli ka meiega.

Lihtsalt üks tore armas turist :D

Hommiku bufee oli päris korralik, seal oli isegi sojapiima, et kohvi juua või hommikuhelbeid süüa. Igatahes sai kõhu täis. Seal oli silt üleval, et mitte sööki kaasa võtta saalist, Tarmo ikka võttis ploome ja õunu, et nälga ei jääks, mis siis, et ümberringi olid toidukohad.. Suundusime peale sööki siis ootama oma aega järjekorras, et saada ilusad sertifikaadid, ootasime seal järjekorras kuskil 1,5h, kuni lõpuks olime ametlikult tunnistatud palveränduriteks. Juhhuuu!! 

Palveränduriks ametlikult tunnistatud! I made it! :)

Samal päeval pidi olema ka väga suur üritus missa katedraalis, mis pidi olema väga suur sündmus. Ega palju aega polnudki missani, otsustasime mitte hotelli teiste juurde suunduda, ikka kohe otse katedraali, kuna parimad kohad olid defitsiit, tuli ruttu minna esimesse ritta ja võtta teistele ka kohad kinni. Enne seda käisime katedraali teises osas. Vanade uskumiste kohaselt oli katedraali hauakambritesse maetud viimased Galicia ja Leoni kuningriigi valitsejad ja sealt alal olla leitud ka püha Jaakobi säilmed. Legendi järgi otsustas püha Jaakob pärast misjonitööd naasta Galicias pühale maale. Seal aga piinasid teda juudid ta surnuks. Jaakobuse järgijatel õnnetus tema surnukeha varastada ja panna laevale, mis viis ta tagasi  Galiciasse. Seal maeti ta säilmed salajasse kohta, kust avastati need alles mitu sajandit hiljem. Peale avastamist hakati seda kohta kutsuma Santiago de Compostelaks.  Santiago de Compostelast on kujunenud peale seda oluline kristlik palverännusihtpunkt. Igal aastal rändab Santiagosse rohkem kui 100 000 palverändurit igalt poolt maailmast. (Santiago pal palverännutee tulebki hispaania keelest camino de Santiago). Meil oli au minna kallistama püha Jaakobi kuju, mis oli kulda, karda ja vääriskive täis. See oli traditsioon, suur rahvamass ootas järjekorras, et pääseda sisse üles, minna apostli juurde ja kallistada teda tagant, pidi andma jõudu ja mida kõike muud juurde. Ikkagi jumala õnnistus. :P 

saamas elujõudu apostli kujult

Sealt pääsesime edasi alla korrusele, kus olid legendi järgi need hauad koos säilmetega, millest oli eelpool juttu, olid muidugi tabalukkudega kinni ja trellide taga. Inimesed laskusid põlvili, et palvetada nende ees. Eks me laskusime ka siis ja palvetasime. Äge tunne oli küll igatahes see. Omaette show ja elamus.

Kui see tehtud ja õnnistus saaadud, suundusime katedraali parimaid kohti otsima, kus oli aega missani umbes tund aega. Õnneks saime kohe altari ees parimad kohad. :P Peagi hakkas juba tulema osa meie grupist ka, et ei peaks igavalt seal niisama passima kahekesi. Kuigi väga rääkida ei saanud, sest iga kord kui me seal midagi rääkisime või naersime, manitseti meid, et tasaaaa!! Tsssss! Väga palju rahvast oli kui pihta hakkas missa, seal olid esindatud erinevad rahvused, lauldi, peeti kõnesid jne. Lõpuks kogunesid jumalaisad ja mungad ümber imeliku metallist anuma, meenutas õlilampi. Sinna pandi midagi sisse ja siis hakkasid nad tõmbama köiest ja kiigutama seda. Anum hakkas välja ajama suitsu, mis lõhnas hästi või siis huvitavalt. Seda anumat kutsutakse botafumeiro’ks, mida kasutatakse suurtes kirikutes missadel Galicia piirkonnas botafuimero tähandab hispaania keeles suitsusaatjat/väljasaatjat (ingl.k smoke expeller). See on juba väga vana traditsioon, mis mehhanism aretati välja teadaolevalt 1604 aastal juba. Antud botafumeiro on valmistatud messingist ja pronksist ning sulatatud õhukese hõbeda kihiga, kuid millel on kuldne sära.

Väidetav kaal on sellel mehhanismil kuni 80 kg ja kõrgus kuni 1,6m, See oli küll väiksem. Tavaliselt on see väljas katedraali raamatukogus või näitustel, kuid olulistel usulistel sündmustel asetatakse see katedraali põrandale ja kinnitatakse mehhanism trosside külge. Anum täidetakse pool sellest süsiga ja viirukiga. Kui lõpuks saadakse see liikuma, võib selle kiirus ulatuda isegi kuni 68km/h, samal ajal eritades viiruki tossu. See riitus on väga populaarne turistide, palverändurite ja külastajate jaoks.

Natuke ajaloosse sukeldudes tuleb see traditsioon 11.sajandist kui katedraal avati. Palverändurid saaabusid ja olid väga väsinud ja pesemata. Usuti, et suitsul on profülaktiline mõju nakkustele ja eriti epideemiate ajal. Loomulikult oli selle põletamine ka oluline liturgiliselt, kuna see tähendas kui Jumala andi või palvetamisel oli oluline. 

Lõpuks kui missa läbi hakkas saama, siis meie taga olevad tüdrukud, kes käskisid muil olla tsssst, isegi nemad võtsid mul käest kinni ja teretasid st võtsid mind vastu oma jumalatiimi ja soovisid kõike head. No väga armas oli küll. Siin andsid mitu jumalaisa koorikleiba või palakest inimeste suhu, tuli jälle järjekorda asuda, et saada jumalapalakest ja armu. :D

Siin kaitses katedraali ka mitu relvastatud üksust väljas, juhuks kui peaks leiduma jälle kuskil mõni allah akbar.

Viisin asjad hostelisse ära, puhkasin natuke ja siis tahtsin kolada linna peal ka ringi. Otsisin üles ka koha, mis pakub vegantoite, andis otsida, aga toidud ja Sangria oli väga maitsev ja asja väärt :P

Yammyy :P

Õhtuks leppisime kokku, et teeme viimase ühise õhtusöögi. Santiago oli väga armas linnake, põhitegevus ja turistid olid muidugi katedraali ligiduses ja ümber, eemal natuke oli juba natuke rahulikum, kus olid ka erinevad riidepoed ja söögikohad. Sain endale isegi ühe kleidi sealt mälestuseks ja mõned suveniirid. Sain ka Alameda väljakul/pargis ära käia kiiruga. See oli ka omaette mõnus koht, seal oli erinevaid kaubitsejaid ja tänavatantsijaid ja soolapuhujaid. Nüüd läks juba kiireks, tuli kiirustada, et jõuda õigeks ajaks õhtusöögile. Viimane õhtu koos ikkagist. Saingi hostelist läbi käia ja suundusime otsima kohta, kus pidime koos õhtust sööma. Jõudsime kõige ennem. Tarmo tahtis varem hakata minema, et ei peaks teistega kiirustama, kuna tal oli jalaga probleeme, mingi vill, mis tegi haiget, tahtis rahulikult minna. Teised jõudsid peagi järgi ja õhtusöök võis alata. Väljas oli ikka päris jahe juba. Toidud olid maitsvad, ainult, et lõpparvel selgus, et meilt küsitakse 13 eurot saiaviilude eest, mida me isegi ei tellinud, see oli märkmist väärt :D OK, meid oli palju, polnud probleemi panna natuke igaüks raha selle leivapalakese eest, mida keegi eriti ei söönudki :D Kõhud täis, suundusime majutusse tagasi.  

Ega pikka pidu polnudki enam. Tuli varakult ärgata kuna lennuk läks juba lõunapaiku Frankfurti. Korra käis eelneval õhtul läbi jutt, et läheks hoopis jala lennujaama bussi asemel, kuid pidime vaatama ilma ja jalga, kas seis on hea.

Lahkumine Santiagost

Hommikul oli päris sombune ilm juba ja päris jahe, mina otsustasin võtta rahulikult, rahulikult ärgata, käia veel poodides ja süüa. Tarmo otsustas oma haige jalaga ikka võistelda – bussiga. Oli ka oht, et ta ei jõua selle ajaga lennukile, aga tema otsustas riskida. Ülejäänud rahvas läks kõik bussiga. Nägime lennujaama sissesõites kuidas Tarmo hakkas just kohale jõudma, vedas, jõudis nii üheaegselt ikka! Mis seal ikka, väga tubli!

Meie otsustasime minna eralennukiga :D

Lennujaamas meenus, et olin võtnud Tallinnast kaasa ühe kivi, mis asetada ühele monumendile, mis pildil oli (olin varasemalt uurinud, et kui võtad kaasa kodumaalt kivi ja kannad seda terve teekonna endaga kaasas ning annad lõpus selle ära, siis pidi see olema nagu raske koorma äraandmine, kus vabaned oma muredest, halbadest mõtetest ja ebaõnnest). Mina olin selle muidugi unustanud, aga selgus, et sellest pole midagi, sest see püha monument, kuhu asetati need kivid, oli üldse teise raja peal, mitte Portugali rajal, kus meie käisime.  Aga kui kivi juba olin kaasas kandnud, siis tuli sellest ka lahti saada, prügikasti ma viskama ei hakanud, asetasin selle püha reisitooli peale üles..

Lend sujus ilusasti, kuid Frakfurti jõudes ilmnesid probleemid. Algul käisime lennujaama avastamas, siis söömas-joomas ja siis juba ootasime uut lendu Tallinnasse. 
Kuna ilm kiskus vihmaks, siis ilmnes asjaolu, et meie lend lükatakse ka mitu korda edasi.. egas midagi, tuli oodata.. saimegi lõpuks kunagi uuele lennule!

Järelmõtted ja eneseleidmine

Ma üritasin juba varem mõelda, nii rännaku ajal kui ka lennujaamas, et mis siis oli ikkagi minu palverännaku mõte või mis ma sellest sain ja kas ma üldse sain midagi. Vahepeal oli juba oht ja mõtted peas, et aga mis siis, kui mina ei saagi sellest midagi  ja tulen sama rumalalt ja samade mõtetega tagasi ja peas on veel suurem segadus.. Õnneks seda võin ma kindlalt väita, et täiesti tühjade kätega või emotsioonideta tagasi ei tule! Kogu see seiklus seal ja kogemused, mis saab sealt, see on lihtsalt kirjeldamatu! Juba niisama on kogu see rännak nii lõbus ja fun! Iga päev midagi uut ja huvitavat! Sukeldumine tundmatusse, enese proovilepanek või eneseületus, silmaringi avardamine, silmailu – loodus, kõik see on seda väärt! Tutvumine kultuuriga ja sellest osa saamine.. uute inmestega tutvumine ja nendega erinevate seisukohtade ja mõtete jagamine, jälle midagi, mis täiustab meid. Pluss täielik restart ajule, maailmapildi nägemine teisest küljest ja mingis mõttes ka puhastus endale..

Oli küll raske mõelda, mida see minu hingeseisundiga tegi, kas lahendas peas mingeid katkisi niite või lahtiseid otsi või aitas jõuda kuhugi oma peas, mis varem oli keerelnud peas ja ootas vastusi.. Kuna koguaeg oli mingisugune melu ümberringi, palju jutustamist ja inimesi. Oli vist vaja aega, et olla üksi ja kõik see läbikäidud tee ja aeg läbitalletada oma ajus. Nüüd kui lõpuks olin viimase lennuki peal suunaga Tallinn, istusin üksi ja vaatasin lennuki aknast välja pimedusse ja alla jäävasse suurlinna tuledesse mõtlemaks sellele kõigele.. kerisin peas kõik selle läbi, ikkagi nii palju kogemusi ja emotsioone.. Sellest hetkest kui vaatasin aknast välja, käis minust mingi kõks või miski asi läbi, kus hakkas midagi kohale jõudma või aru saama asjadest natuke teistmoodi. Natuke naljakas kirjeldada, aga need suurlinnatuled, mis jäid järjest väiksemaks kui jõudsime kõrgemale, tähistasid minu jaoks inimesi või kogu seda maailma, kus lähenesin asjale sellest küljest, et ei ole ainult mina ja mina ise või mina ja maailm nagu paljud arvavad. Me olemegi üks pisikene osa maailmast, pisikene täpikene ainult. Kedagi ei huvita, mida me teeme või kuidas, mida me seljas kanname.  Pole vaja kellelegi näidata või tõestada seda kuidas elad või oled, tähtis on see, et oled õnnelik. Miskipärast tänapäeva maailmas on inimestel kujunenud arusaam, et mida rohkem raha ja kulda-karda meil on, seda õnnelikumad me oleme. Kes ostab kallima auto, kodu, telefoni jne. Kes kannab lihtsalt võõraid sulgi, ehib end võõraga, mis ei kuulu talle või pole talle omane ja ehe. Tähtis on olla see, kes sa oled ja ehitada see õnn endale enda jaoks, mitte näidata teistele kui äge ja rikas sa oled või luua pilt endast selline nagu tegelt pole. Ennem ma polnud nii sügavuti mõelnud sellele või pikemalt peatunud, aga nüüd jõudis kõik see kohale. Kõik, mis rännaku ajal raja peal nägin, oli kuidagi nii ehe, kasvõi see armas vanamees, kes viskas meile neid pirne alla või lambakarjataja seal väikses külakeses, kes tundus olevat õnnelik, tehes seda, mida talle meeldib teha ja elab ära nii või see vikatinaine maisipõldude vahel. Keegi ei teagi neist, ja kedagi ei huvita see kuidas nad on, aga nad elavad, enda jaoks ja teevad nii nagu nende jaoks on õige. Miskipärast on meil raha kuidagi nii ülehinnatud ja kõik on nii võlts ja kommertslik.

Seepärast mulle meeldib ka maaelu, see on nii ehe ja inimesed on hingega asja juures ja elavad reaalset elu ilma mingisuguste lisavidinateta saamas hakkama ilma selleta, mida meie vajame linnas elades, enamik meist.

Miks mul nii kaua läks aega, et see blogi valmis saada, mul oli vaja koguda mõtteid ja seedida seda kõike läbi veel.  Mul läks mitu päeva aega, et sellest kõigest välja tulla, kuna olin harjunud iga päev jalutama kusagil tundmatus kaunis kohas looduses ligi 20km ja nägema ning avastama iga päev midagi uut. Nüüd olin justkui visatud tagasi nelja seina vahele piiridesse, kus on ette antud justkui minu eest otsutatud tee, mida käia iga päev. Töö, kodu, töö, kodu, kõik sama. Seda kutsutakse rutiiniks ja stabiilsuseks. Mõnes mõttes oli see selline vastik rõhuv vangistav tunne. Eks püüdsin kohaneda selle igapäevaeluga ja harjuda sellega jälle. Mingi aeg hakkas minusse jõudma mingi sisemine rahulolu ja teadmine, et sain sellega hakkama.. ja see polnud üldsegi raske, vastupidi, ma olin vist ainuke, kellel ei tulnud ühtki villi jalale ja ma ei olnud kõndimisest väsinud, see kõik oli nii motiveeriv ja inspireeriv. Aitas läheneda selle kõigele täiesti teise nurga alt, mis on tegelikult siin elus oluline, mis mitte. Ma olen tänulik ja õnnelik, et sain osa sellest tripist. Tänulik Tarmole, kes kutsus mind kaasa sellele retkele, tänulik eestvedajale Maarikale, kelle jalg vist kunagi ei väsi tatsamast ja tänulik kogu selle kirjule huvitavale seltskonnale, kellega oli lõbus ja sai ühiseid mõtteid vahetada. Väärt rännak oli! Soovitan kõigil see kunagi elus ette võtta! Mingi osa minust teab ja teadis ka juba rännaku algfaasis, et nii see ei jää, kunagi võtan juba pikema rännaku ette ja seda juba üksi või parima sõbrannaga. 
Rahutu hing ja seikleja nagu ma olen..                                                                                                     Olgu märgitud, et peale seda reisi otsustasin ma loobuda kõikidest oma kuldehetest, kuna mul pole ju võõraid sulgi vaja, et näidata end parema või rikkama inimesena ja meeldida kellelegi rohkem. Võib-olla on see liiga jäik ja äärmuslik, aga minu jaoks tundus see õige loobuda vanadest mälestustest, mälestustest, mis tegid haiget ja mida kandsin endaga kaasas. See oli nagu minu jaoks uue lehekülje keeramine elus või uue elu alustamine. Meeldida tuleb ikka iseenda pärast, mitte asjade pärast, millega tundud ilusam või parem, ikka iseloom ja tõekspidamised! Mind ei ei huvita teiste arvamus, vähemalt kaugeltki mitte nii palju nagu enne ja nüüd ma elan ainult enda ja oma lähedaste jaoks ja hindan oma kallist elu veelgi rohkem ja naudin elamist! Ja kui elu muutub igavaks või see ei meeldi sulle, siis muuda seda, kõik see on sinu endi kätes! Nagu öeldakse, iga inimene on oma enda õnne sepp, nii see ka on! Ära virise oma elu üle kui halb see on, muudaseda, tegutse! Ära kunagi anna alla! Meil kõigil on elus tõuse ja mõõne, ja mis ei tapa, teeb veelgi tugevamaks ja annab elus kogemusi juurde näha elu teisest küljest, mis õpetab hilisemas elus toime tulla, seega ka kõik halb või negatiivne on ka millekski hea!  Kui tahad midagi saada või saavutada, siis mine selle järele!
Ma võin kindlalt väita, et see pisike rännak tegi minu ajule pisikese restardi ja suutis muuta minu mõttemaailma ja elu! 

Elu on seiklus!

Alati,  teie siiras Liane 

Aamen!